Back انتخابات البرلمان الأوروبي 1979 Arabic Eleiciones al Parllamentu Européu de 1979 AST Eleccions al Parlament Europeu de 1979 Catalan Europawahl 1979 German 1979 European Parliament election English Elecciones al Parlamento Europeo de 1979 Spanish Europarlamenttivaalit 1979 Finnish Élections européennes de 1979 French הבחירות לפרלמנט האירופי 1979 HE Elezioni europee del 1979 Italian

1979. aasta Euroopa Parlamendi valimised

1979. aasta Euroopa Parlamendi valimised olid Euroopa parlamendi valimised, mis toimusid 7.–10. juunil 1979. Tegu oli esimeste Euroopa Parlamendi valimistega.

Rooma leping nõudis, et Euroopa Parlament tuleb valida otsevalimistel ühise valimissüsteemiga. Euroopa Liidu Nõukogu oli määratud valimiste korraldamise eest vastutavaks, kuid oli nendega viivitanud, mistõttu ajutise lahendusena nimetasid Euroopa Parlamendi liikmed ametisse liikmesriikide parlamendid. Euroopa Parlament polnud sellega rahul ja ähvardas pöörduda Euroopa Kohtusse. Peale 1970. aastatel tehtud ettepanekuid nõustus Nõukogu valimiste korraldamisega 1979. aastal, kuid valimissüsteem jäi iga liikmesriigi enda otsustada.[1][2]

Valimistel osalesid üheksa toonase Euroopa Majandusühenduse liikmesriigi kodanikud: Belgia, Holland, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Lääne-Saksamaa, Prantsusmaa, Taani ja Ühendkuningriik. Kohtade arvuks määrati 410. Neli suurriiki – Itaalia, Lääne-Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik – valisid igaüks 81 liiget (tegelikult valiti Lääne-Saksamaal 78 liiget, ülejäänud kolm nimetati ametisse Lääne-Berliini parlamendi poolt), Holland 25, Belgia 24, Taani 16, Iirimaa 15 ja Luksemburg 6. Ühendkuningriigis kasutati majoritaarset valimissüsteemi (välja arvatud Põhja-Iirimaa), kõikides teistes liikmesriikides proportsionaalset. Keskmine valimisaktiivsus oli 63%, madalaim oli Ühendkuningriigis (32,2%), kuid kõigis teistes liikmesriikides peale Taani oli see üle 50%.[3] Peale Belgia ja Luksemburgi, kus kehtis valimiskohustus, oli suurim valimisaktiivsus Itaalias (84,9%).[4]

Valimiskampaania varieerus riigiti. Endine Lääne-Saksamaa liidukantsler Willy Brandt tegi Sotsialistide fraktsiooni parteide jaoks valimiskampaaniat välismaal, käies Prantsusmaal, Itaalias, Hollandis ja Luksemburgis. Seevastu endine Prantsusmaa peaminister ja Pariisi linnapea Jacques Chirac, kes kavatses kandideerida 1981. aasta presidendivalimistel Valery Giscard d'Estaingi vastu, kasutas valimisi endale populaarsuse kogumiseks.[3]

Kokku valiti 410 liiget, moodustati kaheksa fraktsiooni:

  • Sotsiaaldemokraadid (SOC), 113 liiget
  • Euroopa Rahvapartei (EPP), kristlikud demokraadid, 107 liiget
  • Euroopa Demokraadid (ED), konservatiivne/euroskeptiline, 64 liiget
  • Kommunistid (COM), 44 liiget
  • Liberaaldemokraadid (LD), 40 liiget
  • Euroopa Progressiivsed Demokraadid (EPD), rahvuskonservatiivid (Prantsusmaa gaullistid ja Iirimaa Fianna Fail), 22 liiget
  • Tehniline Sõltumatute Grupp (CDI), valdavalt Itaalia radikaalid ja äärmusvasakpoolsed ning Taani vasak-euroskeptikud, 11 liiget
  • Sõltumatud (N|), 9 liiget

Parlamendi presidendikandidaaiks nimetati Giorgio Amendola (Itaalia; kommunist), Emma Bonino (Itaalia; radikaal), Christian de La Malène (Prantsusmaa, progressiivne demokraat), Simone Veil (Prantsusmaa, liberaal) ja Mario Zagari (Itaalia, sotsialist). Simone Veil sai 183 häält 380st, enamusest jäi puudu 8; Zagari sai 118; Amendola 44; de la Malène 26 ja Bonino 9. Bonino ja de la Malène tõmbusid tagasi, teises voorus sai Veil 192 häält 377st (Zagari 128 ja Amendola 47) ja osutus valituks.[5]

  1. ↑ Hoskyns, Catherine; Newman, Michael (2000). Democratizing the European Union: Issues for the twenty-first Century (Perspectives on Democratization). Manchester University Press. ISBN 978-0-7190-5666-6.
  2. ↑ "Council Decision" (PDF). Official Journal of the European Communities. 1976.
  3. ↑ 3,0 3,1 "EUROPE: Electing a New Parliament". TIME. 11. juuni 1979. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. jaanuar 2011. Vaadatud 12. augustil 2024.
  4. ↑ "Rates of participation in European elections (1979-2014)". CVCE.EU by UNI.LU (inglise). 14. aprill 2016. Vaadatud 12. augustil 2024.
  5. ↑ "Election of the President of the European Parliament". Euroopa Parlament.

Developed by StudentB